Eilse postituse tuules tuli meelde, et saksa keeles on ilmunud kaheksa Indiana Jonesi romaani, mille kõigi tegevus peaks toimuma pärast kolmandat filmi. 📚

Kirjastus Goldmann ostis litsentsi ja üliviljakas menuautor Wolfgang Hohlbein kirjutas.

Romaanid on ilmunud vaid saksa keeles (ja tõlgetena ka Hollandis).

Kaanepildid tegi Oliviero Berni.

- Indiana Jones und die Gefiederte Schlange (1990)
- Indiana Jones und das Schiff der Götter (1990)
- Indiana Jones und das Gold von El Dorado (1991)
- Indiana Jones und das Schwert des Dschingis Khan (1991)
- Indiana Jones und das verschwundene Volk (1991)
- Indiana Jones und das Geheimnis der Osterinseln (1992)
- Indiana Jones und das Labyrinth des Horus (1993)
- Indiana Jones und das Erbe von Avalon (1994)

... ja pealkirjad siis eesti keeles... nii enam-vähem...
- Indiana Jones ja Sulismadu (1990)
- Indiana Jones ja jumalate laev (1990)
- Indiana Jones ja El Dorado kuld (1991)
- Indiana Jones ja Tšingis-khaani mõõk (1991)
- Indiana Jones ja kadund hõim (1991)
- Indiana Jones ja Lihavõttesaare saladus (1992)
- Indiana Jones ja Horuse labürint (1993)
- Indiana Jones ja Avaloni pärand (1994)

Isikliku seosena mainiks, et sulismao romaan mulle kunagi kingiti. Siis ma saksa keeles ei lugenud, nüüd küll... et peaks vist..?

#raamat #IndianaJones #kultuur #WolfgangHohlbein

Kalver Tamme "Karta pole vaja" sai alguse ulmeajakirjast Reaktor, kuhu Tamm kirjutas artikleid õudusfilmidest ja nendega seotud isikutest. Teate küll - unenägudes kollitav Freddy Krueger, Bela Lugosi Draculana, Hitchcock, John Carpenter ja Jamie Lee Curtis. Samal ajal on palju tegijaid, keda mina küll ei tea, mõnda oled muidugi kinoekraanil näinud aga ega näolapile nime küll külge ei oskaks riputada. Siin tulebki mängu Kalver Tamm, kes on pannud kokku väga mõnusa kokkuvõtte, pea kaheksakümmend artiklit erinevatest inimestest kaadri ees ja kaadri taga, kes on meile meelierutavat õõva ja jälkust pakkunud.

[...]

Mina näiteks tean n-ö HÕFFimaailmast ikka ülivähe. St eks õudsaid filme olen vaadanud ikka, isegi üsna palju - "Tetsuo", "Salò o le 120 giornate di Sodoma" ja "Nekromantik" on ühed meeldejäävamad mu jaoks, mis igal omal moel ikka parajalt häirivad on, kehaõudusest täiesti tavamaailma jälkusteni. Kusjuures mu jaoks ongi nii, et ingliskeelse maailma kinokõhedus kipub minema kategooriasse "hea, meeldiv, mõnus vaadata" jms, näiteks on üks mu salapatt saefilmide-seeria, mida olen vist ikka 3x läbi vaadanud. Siis on aga "need teised" filmid, mis kipuvad mu jaoks minema kohe päriselt jõletute kinopiltide manu, kus suudetakse kohe eriti meeldejäävalt ja pelutavaid elamusi pakkuda.

[...]

Goodreads 5/5 ("õige asi õiges kohas")

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5604194701

#raamat

Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
[...]
Siinses kaalulangetusraamatus on peategelaseks rasvunud ennasttäis advokaat Billy Halleck, kes autoga sõites ning abikaasa Heidi hellade käte meeldivat käsitööd nautides ühtäkki ajab teeleilmunud mustlasnaise alla, kes saab kohapeal ka hetkega surma. Kohtus jääb Billyle küll koos kohaliku politsei kaasabiga õigus ning ta pääseb täiesti puhta ja terve nahaga, kuna naine tõesti hüppas üsna hooletult vales kohas teele, lisaks on ühelpool "letti" palavalt armastatud valgekrae, teiselpool mustlasinimrämps. Kohtumajast lahkudes kohtub Billy kärnase ja räpase mustlasmehega, kes paneb avokaadole peale needuse ning peale seda hakkab rasvunud jurist kiirelt kaalu kaotama. Siit hakkabki ülejäänud raamat hargnema.
[...]
Samuti meeldib mulle Kingil lahe ja ladus komme kirjeldada Average Joed, tavalist ameeriklast. Jälle, loed ja muheled. Annan oma parima tõlkimisel, sest ma pole tõlkijana ikka suurem asi.

"Motellid ääristasid ja juhatasid sisse peatänava, kus andsid tooni allahinnatud fotokaamerate, suveniiride ja räpase kiimakirjanduse letid. Maikades lapsed passisid jõude ja seiklesid mööda tänavat, mõned teineteisel käest kinni, mõned tuiutasid tühjade huvitute pilkudega räpaseid aknaid, mõned sõitsid ruladega ja keerutasid end tüdinult rahvamasside siginast-saginast läbi. Billy Halecki jahmunud ja lummatud silmade jaoks tundusid nad kõik ülekaalulised ning kõik - isegi rulalapsed - tundusid midagi söövat: pitsalõik, Chipwichi jäätisebrikett, pakk Doritose tortillakrõpse, popkorn, suhkruvatituutu. Ta nägi paksu meest, särk püksist väljas, kottis roheliste nermuudapükste ja sandaalidega jalapikkust hotdogi õgimas. Mehe lõua küljes rippus mingi niit, mis võis olla sibul või kapsalible. Ta hoidis teises käes veel kahte hotdogi ning Billy jaoks nägi ta välja nagu mustkunstnik, kes näitab punaseid kummipalle ning seejärel kaotab need võlutrikiga ära."

Pikemalt kirjutasin värskes Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-thinner

#raamat #reaktor

"Cycle of the Werewolf"
Stephen King
Gallery 13, 2019
128 lk
-------------
"Libahundi tsükkel" ilmus esimest korda aastal 1983, samal aastal kui ilmusid "Pet Sematary" ja "Christine". Eesti keeles pole hundi-lugu ilmunud. Raamatu põhjal vändati 1985. aastal film "Silver Bullet".

Wikis on hundilugu Kingi romaanide nimekirjas, ega ma väga ei süvenenud ka, kui selle ära tellisin, pealegi vaatab raamatu kaanelt juba vastu väljend "the novel" (romaan). Kui see vihikuke kohale jõudis siis noh... jah, muidugi, kuid ei. Nimelt tegi King varem juba koostööd (koomiksi)kunstnik Bernie Wrightsoniga, küpsetasid kokku kalendri, kus Wrightson joonistas, King kirjutas vinjetid juurde kuude kaupa. See tundus aga Kingile äärmiselt piirav formaat ning ta kirjutas need pikemaks, kokkuvõttes sai siis ka kaante vahele kaheteistkümnest peatükist koosnev tükk, mis tehniliselt on õuduslühiromaan (vbolla mingis mõttes isegi fix-up lühiromaan). Peatükid (või äkki hoopis lühijutud, vinjetid?) on pigem lühikesed, lisaks on siin palju Wrightsoni pilte ning mõned lehed on tehnilistel põhjustel lausa tühjad. Seega selle romaani, mis on heal juhul lühiromaan, mis pigem on lühijutukogu, loeb kogenud lugeja läbi tunni-paariga.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5568330781

#raamat

Boris Kabur on inimene, kelle nime paljud ei tea, mina kaasaarvatud - aga tegelikult teavad. St viimastel aastatel on seesama "Kosmose rannavetes" mulle siin ja seal silma jäänud, kuna hoolimata oma kritiseeritavatest külgedest, on tegu siiski žanriulmeromaaniga, mis on omas vallas ikkagi siinkandi esimene. Miks ma aga kasutan konstruktsiooni, et autorit ei teata-teatakse - nimelt on ta ka "Ropsi" autor. Jah, seesama teatritükk, mida on korduvalt lavastatud nii Eestis kui mujal, ka on ilmunud "Rops" ja "Rops aitab kõiki" raamatuna "Kooli näitelava 11. osa" nime all. Ehk siis selliste nooremale lugejale mõeldud ulmet tõlgiti omal ajal eesti keeles mitmesse teise keelde, suurematest vist saksa ja poola lugejatele. Küünikud küll räägivad, et tõlkimise põhjuseks oli Kaburi taust - kirjanik elas Nõukogude Liidus, aga ei olnud venelane. Poznańis Euroconil märgiti "Kosmose rannavetes" ka ära.
[...]
Lisaks on siin igasugust tulevikuvärki, kus näiteks praegu popid kantavad nutiseadmed täiesti omal moel esindatud on. Lisaks Autovocatus, mikviküpsised, jasnovidi, viirasti, Grandprix, Petitprix... põnevaid vidinaid ja seadeldisi jagub. Seega kui vaadata raamatu puhtalt tehnilist osa, siis on siin ulmet rohkem kui rubla eest. St 41 kopika eest. Samal ajal on jah väga palju sellist sotsiaalselt tundlikku temaatikat, seega eks kokku üks parasjagu krehvtine komplekt ole. Kurjad keeled räägivad ka, et tegu oli tellimustööga, mis valmis vaid nädalaga. Hunt seda teab, kõlakaid leiab igalpoolt. Ma ütleks, et raamat on tehniliselt nii hästi kirjutatud, et nädalast loometööd siit küll ei usu, ikka pikemat. Rääkimata sellest, kui vaadata eesti esimese "päris" ulmeromaani suunas (kaheosaline "Naiste maailm"), siis on Kaburi raamat ikka puhas nauding lugeda.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5561914587

#raamat

Päris huvitav on mõtelda, et eelmine raamat oli mul Lucinda Riley'lt, ehk siis pehme olemusega ja südamlik-romantiline ilus lugu nimega "Atlas. Pa salti lugu". Berg on mitmes mõttes skaala hoopis teises otsas. Lew R. Berg Berg esindab eesti ulme karusemat-mehisemat poolt, kus karakterid on pigem õhemad, rõhk on tegevusel ning kõik meenutab Hollywoodi kaheksakümnendate ulmemäruleid. Relvad pauguvad, mehed muigavad irooniliselt ning naisi on tegelaste seas vähe. Sarnast stiili pakub meile ka Siim Veskimees, ning nende sarnase olemusega kirjaniku puhul on selline huvitav lugu, et Berg mulle meeldib, Veskimees pigem mitte. Nende kahe kirjaniku puhul ongi üks olulisemaid erinevusi see, et Berg kirjeldab oma lugusid nii nagu need on, Veskimees kipub lisama omapoolseid kommentaare, mis mõjuvad lahmivalt ja kohati lausa rumalalt. Muide, sama kommenteeriv omapära on ka Tamur Kusnetsil, vähemalt "Kronošütistis" - ning minu jaoks rikkus see lugemiskogemust ikka tugevalt.

[...]

Kui korraks minna poole sõnaga "Tants tulle" sisusse, siis tegevus on M-tüüpi planeedil (Maaga sarnane) Gorgonea, mis on jumalast hüljatud kolgas. Inimesele väga vaenulikuks arenenud loodus ning kohalikud inimeselaadsed elanikud, kes toovad jumalatele tuleohvreid. Kui transgalaktiline lainer peab ülepeakaela sellele planeedile maanduma, siis minnakse neid päästma, raamat ongi üldistades päästemeeskonda juhtiva Remari lugu. Selline lihtne ja sirgjooneline "lähevad karmid mehed kuhugi võõrale planeedile, on tapelungi ja kakelungi sigar hambus ja relv näpus ning kogu see põmm ja pauk saab ühel hetkel oma loogilise lõpu". Ma vast isegi ei spoilerda, kui ütlen, et raamatus on kohati indianajoneslikku hõngu.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5554040642

#raamat

"Lugesin "Linn ja tähed" esmakordselt... ammu, julgelt rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Ega ma enam polegi kindel, mitmes praegune ülelugemine oli, võib-olla "ainult" teine, kuna sisu polnud praktiliselt üldse meeles, ainult siin-seal mõned nopped olid tuttavad. Mis selles mõttes on päris huvitav lugu, et ma olen kõik need aastakümned olnud kõnealusest raamatust vaimustusest, siin ja seal ka kiitnud. Samas elu on näidanud, et teinekord tasub oma arvamust revideerida, kuna inimene hilisteismelise-varatäiskasvanuna, inimene seal tips alla kolmekümnesena ja inimene viienda aastakümne keskel - täiesti erinevad elukad!
Hea küll, mis ma siin ikka heietan. Etteruttavalt ütlen, et "Linn ja tähed" oli praegu lugedes ikka ulmeliselt (jajah) hea raamat, endiselt."
[...]
"Ma ei väsi kordamast - minu jaoks on ulme eriti hea siis, kui ta jutustab oma allegoorilisel moel loo, mis on tegelikult vägagi igapäevase ja argise olemusega. Clarke on mu silmis suur filosoof, põmst kõik ta eesti keeles ilmunud romaanid on sellised, mis panevad mõtlema elu-olu keerukuse üle. Kasvõi see, kuidas on armastus siis, kui mõlemad armastajad on telepaadid, kuidas avatakse end teineteisele tervenisti, midagi pole varjatut. See toob kaasa pika õppimisprotsessi, mille tulemuseks ongi ideaalilähedane harmooniat.

Või siis Diaspar, ideaalühiskond, kus kõik on paigas ning lenneldakse heledates hõlstides ringi ja mängitakse harfi. No mitte sõna-sõnaliselt - kuid see pikk ja organiseeritud elu, kus ei pea ise vaeva nägema eluspüsimiseks, see on mingitsorti nirvaana ju. Või kas on? Sest õnneks küll on siin raamatus ka narr Khedron, kes külvab linna kaost ja vempe ning raputab natuke heaoluühiskonda. Või Alvin, kes on täiesti ainulaadne inime, vaimne vastsündinu, kellel puuduvad varasemate elude mälestused ning kes hakkabki ühel hetkel ebamugavaid küsimusi küsima."

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5533726523

#raamat

Eelmine nädal ilmus ja läks müüki: Kir Bulõtšovi valikkogu «Professor Kozarini kroon». 📖 🚀

Kir Bulõtšovi (1934–2003) loomingut võib sageli defineerida kui olmeulmet, enam veel – tõenäoliselt on Bulõtšovi jutulooming olmeulme absoluutne tipp. Olmeulmes on tekst esmapilgul üsna väheulmeline, autor kirjutab detailselt tegelaste elust-olmest ja tundmustest ning ulme tuleb sageli mängu alles jutu teises pooles, suisa lõpus. Samas, kui ulme välja võtta, siis pole ka juttu.
Mul oli kogumikku koostades eesmärk koondada ühtede kaante vahele Kir Bulõtšovi parimad sarjavälised jutud ning anda ühtlasi mitmekülgne ülevaade vene ulme ühe kõige olulisema autori loomingust.

Raamatu n-ö selgrooks said viis teksti Kir Bulõtšovi läbimurdekogust «Inimesed nagu inimesed ikka» (Люди как люди; 1975), kuhu siis ükshaaval sai juurde haagitud mainitud viiega sobituvaid tekste: neli juttu kogumikust «Korallidest loss» (Коралловый замок; 1990), kaks juttu nn parimate juttude kogust «Kellele seda vaja?» (Кому это нужно?; 1991) ja kaks juttu kogust «Türannide kohtumine» (Встреча тиранов; 1992). Tegelikult on selline kogumike eristamine tinglik, sest näiteks üks valitud juttudest oli kolmes kogumikus neljast ja kolm juttu kahes kogumikus. Kõik siinilmuvad lood on vene keeles saanud vähemasti viis, aga mõnikord ka kuni kümme kordustrükki ning praktiliselt kõik jutud on tõlgitud vähemalt paari, aga sageli kuni kümnesse keelde. Võiks öelda, et siinses köites on Kir Bulõtšovi jutuloomingu kaanon.

Kuigi kogumik «Professor Kozarini kroon» on pandud kokku sarjavälistest juttudest, hakkas koostamise käigus välja joonistuma teatav ühtne maailm ja seetõttu hakkas taoline teadmine ka mõjutama juttude valikut. Teisisõnu jäid kõrvale mõned jutud, mis üksteist kordasid-varieerisid, ja lisatud sai paar vähemtuntud teksti, mis jällegi täiendasid kujunevat nn tulevikuajalugu.

Ahjah, see on mu esimene raamatutõlge... loodame, et mitte viimane. (Ühe jutu tõlkis küll Veiko Belials, õigemini tal oli see juba tõlgitud.)

Sisukord
Jüri Kallas. Avasõna
Kas ma räägin Niinaga? (Можно попросить Нину?)
Korallidest loss (Коралловый замок)
Professor Kozarini kroon (Корона профессора Козарина)
Nõukogude rahva ühtne tahe (Единая воля советского народа)
Lohutus (Утешение)
Olja N tunnistus (Показания Оли Н.)
«Kahesajas» juubel (Юбилей «200»)
Mina märkasin teid esimesena! (Я вас первым обнаружил!)
Raskestikasvatatav laps (Трудный ребенок)
Muinasjutt naerist (Сказка о репе)
Checako kõrbes (Чечако в пустыне)
Kassi mõistus (Разум для кота)
Inetust biovormist (О некрасивом биоформе)
Jüri Kallas. Kir Bulõtšov – olmeulme suurmeister

Muide, Kir Bulõtšovi teostest on valminud ligi poolsada filmi, millest kõige tuntum on täispikk animatsioon «Kolmanda planeedi saladus» (Тайна третьей планеты; 1981).

Vene-Ukraina sõja valguses on ikka ja jälle arutletud, kas vene kultuuril üldse on eluõigust, mida on väärt see või teine autor. Ka on otsitud nn head venelast. Kui nüüd Kir Bulõtšov taolisesse diskussiooni asetada, siis nn hea venelane on ta vaieldamatult – siin ei teki mingit kahtlust –, ei tema loomingut lugedes, ei tema elulooga tutvudes.

Kaanepildi tegi Meelis Krošetškin.
Ja Krafinna tegi reedel fotosüüdistuse provintsipealinna raamatupoest, loe: Kuressaare Apollost.

#raamat #ulme #ulmekirjandus #KirBulõtšov #mina #Gururaamat #UlmeguruUlmesari #kultuur #promo

Kirjutasin värskes Algernonis Tamur Kusnetsi raamatust "Kronošütist".

"Minu ja raamatu teed ristusid mõnevõrra juhuslikult. Ma pole viimasel ajal lugenud väga palju ei ulmet, ei uuemat ega eestimaist. Kuna otsapidi olen natuke Mastodoni sotsiaalmeedia-maailmas eestikeelse ja -meelse serveriga tegelenud, siis tõmbas kaanepildimammut kohe tähelepanu. Eks lisaks on ka raamat ise paras mammutimõõtu tellis oma pea kuuesaja leheküljega.
[...]
"Kronošütist" pealkirjas saavad kokku kreekakeelne aeg (chronos) ja "parašütist" ehk siis tegu on aega hüppamisega. Kui hästi natukene raamatu sisu avada, siis peaosas on Ragnar Saar, keerulise pereeluga viiekümnendates jõujuurikas, kelle sõjaväeline ning jahimehetaust sobivad hästi eugeeniliseks erioperatsiooniks, mis mehe neandertaallaste juurde viib. Ehk siis on õilis plaan viia selge agendaga mees kaugele minevikku, et see ajavoolu natukene kõigutaks. Natukene tegevust on kaasaja kandis ja läheduses, suurem osa tegevusest on aga kümnete tuhandete aastate taguses ürgsemas ajas.
Esimesed umbkaudu sadaviiskümmend lehekülge olid puhas nauding, kõige rohkem torkas pähe väljend "Veskimees sooviks ilmselt niimoodi kirjutada". Stiilipuhas karune machovärk, puhas žanrilugu mitme nurga alt. Kusnets tekitas loole tausta, joonistas kulissid üles ning siis liikukski ühel hetkel tegevus kaugete aegade taha ning kütitaustalisest Ragnar Saarest sai tollases kõnepruugis Ranruah Zar. See, mis toimus neanderite juures, jäägu ka sinna ning lugejale avastada, vihjeid leiab ka raamatut tutvustavatest tekstidest."

Pikemalt:
https://algernon.ee/node/1244

#raamat

Kuidagi juhtus nii, et järjekordse haiglaspassimise kõrvale sai läbi loetud suisa kaks värskeltilmunud romaani teemal "krüptorahandus imeb".

Niisiis, pärast Scalzi linnafantaasiat sai ette võetud Cory Doctorow "Red Team Blues". Žanriks ehk... tehnothriller? Vist kõige lähedasem, alamžanriks näiteks "Frisco Noir". Hea romaan on, sirgjooneline. Mõned pisikesed puudujäägid, aga ei midagi usutavust murdvat.

7/10
#raamat

#raamat #teadus
Mari-Liis kirjutab kosmosest, nüüd koguni raamat välja tulnud!

https://ko-fi.com/s/5f6ad4b220

#raamat

Siim Veskimehe "Poolel teel" raamatu algus oli väga sümpaatne, oli õrna luulet, oli täiesti mõistlikku mõttemõlgutust, lausa kolm aastat varem ilmunud "Pilvelinnuste ajastu langus" mõõtu filosofeerimisi. Raamatu esimene veerand oli pilvelinnustega igatepidi hästi sarnane, ma tegelikult lausa tsiteeringi iseenda lugemiskogemust: "Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©."

[...]

..ja siis tuligi raamatu ülejäänud osa, allesjäänud kolmveerand. See keeras ära tavaliseks Veskimeheks, alguse hea energia sai otsa, asemele tuli kohati Delfi kommentaariumi tasemele laskuv lahja pidev aasimine, kus autor oma ellusuhtumist üsna kehvasti ilukirjanduse taha ära peidab. Siin on põlastust naiste, meelemürkide, maakate, tele-elu suunas ning see kõik mõjub tõesti rumalalt, kohati misoküüniliselt (minu väljamõeldud sõna) ja tüütult. Ka tegevus ja ulmevärk oli jube visandlik ja õhuke, ei haaranud üldse.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5477925815

"Iidmaa-tsüklisse kuuluv "Õnne ja õnnetuse valitseja" on samas maailmas, kus on neli aastat varem ilmunud "Surmakarva". Ehk siis pseudokeskaegne Eesti, kus on oluline osa surmal, surnutel, poolsurnutel, nekromantial, libasurnutel. Mingis mõttes on kõik see värk kaudselt sarnane Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" romaaniga, kus Mandil on suurem rõhk õudusfantasyl. Kogu selle veriõudse maailma sisse on pandud siis muu sisu, kus tegelased elavad oma elu, on natuke "lähen kuhugi, teen midagi" tegevust ning kogu lugu on mõõdult pigem pikema jutustuse kanti."

Pikemalt kirjutasin Maniakkide Tänava "Õnne ja õnnetuse valitseja" raamatust siin: https://www.goodreads.com/review/show/5474248773

#raamat

Kaugveri "Vana mees tahab koju" olen kunagi lugenud, mälestused sellest olid väga hägusad. Praegu pea paarkümmend aastat hiljem üle lugedes oli taaskord huvitav tõdeda, kuidas erinevas vanuses lugejale raamat hoopis teistmoodi mõjub. Ega ma enam täpselt mäletagi, aga kahekümnendates lugedes on raamatust meeles selline "oli hea raamat" emotsioon. Ka seekord oli vana mehe (mitte vanamehe!) lugu väga võimas lugemiselamus, küll aga asusid rõhuasetused praeguse Marko jaoks teises kohas.

Millest raamat räägib? Läbi viiekümnendates meesminapeategelase saame algul pildi haiglaelust, kus on mitmeid põnevaid karaktereid samasse palatisse sattunud. Peategelane Albert Valter sõbruneb endise kaevuri, vana mehe Artur Simmoga, vaikselt hakkab lahtirulluma ajatu lugu sellest, kuidas ühel hetkel tekib küsimus, kas olulisem on ühe inimese rahulik vanadusepõlv või noorte inimeste areng, kas vana mees peaks saama oma elu elada lõpuni välja tuttavate hingede juures. See teema on ju ajatu ja universaalne - kui on tegu kellegagi, kes vanuse, invaliidsuse või muu põhjuse tõttu vajab ööpäevaringset tähelepanu ja hoolitsust, kes seda peab osutama? Põrkuvad moraalsed, emotsionaalsed, eetilised ja ratsionaalsed (või küünilised) vaatenurgad.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/389660418

#raamat

1. Millise teosega on tegu?
2. Millisest teosest võib omakorda olla seal tekstis juttu? Pole võimatu, et see on väljamõeldis, kuna tegu on ilukirjandusega.

Vihjeteks niipalju, et tegu on kohaliku algupärandiga kaheksakümnendatest.

----------------
"Kuivik teeskles, nagu poleks ta midagi kuulnud, ja luges otsekui süvenenult edasi raamatut, mille tütar talle üleeile oli toonud. See oli üks ameerika ulmeromaan, mu enda tõlgitud. Üldiselt ulmelood mulle ei meeldinud, minu arust oli nende autoritel neetult piiratud kujutlusvõime. Hea küll, sündmustiku võib ju viia Veenusele või Marsile või kas või teise galaktikasse; kaugete maailmade elanikke võib kujutada roheliste või siniste või lillade mehikestena, toppida neile kõrvade asemele antennid ja silmade kohale teleskoobi aga mis on selles uut, kui kõike toimuvat käsitletakse ikka ainult Maa elaniku kasinate teadmiste ja arusaamiste tasemel? Ei tea, miks peaks Maa-väline tsivilisatsioon kui ta üldse olemas on alluma nendelesamadele mõõdupuudele, millele meie oma? Raamatuga, mida Kuivik nii andunult näis lugevat, oli siiski mõnevõrra teisiti, sellepärast ma ta tõlkida olin võtnudki: see raamat käsitles Maa enda tulevikku, mõnevõrra naiivselt ehk küll, kuid siiski huvitavalt peamiselt tulevikuinimese psüühika ja eetika tasandilt... Või mis ma tolle raamatu tõlkimisele nii väga soliidseid põhjendusi ikka otsin, asi oli peamiselt hoopis mu finantsilises olukorras, seda tõlget pakuti nagu ootamatut päästerõngast ja ma võtsin ta muidugi vastu."
----------------

#raamat

"Härra Huu"
Hannu Mäkelä
Eesti Raamat, 1985
288 lk
---------------

"Praegu üle lugedes, täiskasvanuna, nägin mitmeid kohti hoopis teise pilguga. Lapsena oli härra Huu härra Huu - selline mõnevõrra pentsik tegelinski, kes tegi oma tegemisi ning sattus huvitavatesse seiklustesse, kõik oli muinasjutulik. Praegu üle lugedes - jah, kõik see on seni alles. Kuid minu jaoks lisandus täiesti uus vaatenurk - härra Huu lugu on allegooriliselt puudega inimese lugu. Selline tavapärasest erinev, veider, hirmutav. Mees käitub arusaamatult, teeb tavamõistusele kummalisi otsuseid. Näeb välja hoopis teistsugune, kasvu poolest kääbus ja jõu poolest on isegi algkoolilapsed Huust üle. Huu on tõrjutud Mänimetsa, Kuradijärve taha majalobudikku elama ning normaalsed inimesed sinnakanti ei satu, hoiavad ka oma lapsi eemal, kuna hästikasvatatud inimesed sedasorti imelike vendadega läbi ei käi."

#raamat

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5445845451

Hoogu, antagu hoogu!

Öeldakse, et kõik on wõrgus olemas jne. Aga ei ole ju ja kui autorid ei kirjuta, siis pole sinna wõrku ka midagi panna. Peamine siiski, et tegu on eesti autori eestikeelse raamatuga ning maakeelseid filmiraamtuid pole kunagi palju. Eriti veel žanrifilmide tegijatest.

Kalver Tamm, autor:
«See raamat ei ole ka akadeemiline uurimistöö, need viiskümmend teksti ei kata isegi nende viiekümne inimese filmograafiat täielikult ära. Selleks on wikipedia ja imdb.com. Tegemist on täiesti subjektiivse valikuga, mille mina olen teinud selle mõttega, et anda lugejale kätte niidiotsad ja võtmed. Et kui raamat kaanest kaaneni läbi lugeda, siis on olemas baas, mille pealt žanrifilmide maailma sukelduda. Mingigi aimdus, kas sulle mingi konkreetse lavastaja või näitleja filmid võiks midagi pakkuda.

Selle raamatu kirjutamise ja kokku panemise juures on olnud mõnus ja tore see, et ma olen saanud täiesti rahulikult omas tempos toimetada, keegi ei ole mulle kõrvalt öelnud, et kirjuta nüüd sellest või et see konkreetne mees peab kindlasti sees olema. Jah, mida aeg edasi ja mida selgemaks sai, et neist tekstidest võiks raamat kokku saada, seda olulisemaks muutus see, et need viiskümmend kirjutist kataks ära võimalikult laia ala. Nii ajalises mõttes kui ka geograafiliselt.

Käesoleva kampaania eesmärgiks on koguda raha selleks, et raamat saaks trükitud kvaliteetsele paberile ja et tekstid oleks illustreeritud ka piltidega. Piltide litsentsitasud käivad meil üle jõu. Aga filmiraamat ilma fotodeta tundub kuidagi vale. On olemas fotopangad, kus on pildid kenasti saadaval ja neil on juures ka hinnasildid, teie toetusega on võimalik meil need tasud tasuda ja seeläbi saada üks kaunis eestikeelne žanrifilmidele pühendatud raamat.»

#raamat #kultuur #film

https://www.hooandja.ee/projekt/filmiraamat-karta-pole-vaja

Lugesin filmisõber Kalver Tamme "Karta pole vaja" raamatut proovilugejana. Selline hästi mõnus fännilt fännidele artiklikogumik žanrifilmindusest, ulme ja õudus peamiselt. Kui panna see HÕFFi (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) konteksti, siis väga hästi sobib see, et näiteks käia mõnda filmi seal vaatamas ning peale seda saab Tamme raamatut sirvida, äkki leiab midagi veel lisaks.

Raamatu kohapealt on rohkem infot siin, seal saab ka hoogu anda: https://www.hooandja.ee/projekt/filmiraamat-karta-pole-vaja

#raamat

"Me vs Brain: An Overthinker’s Guide to Life"
Hayley Morris
Century, 2023
304 lk
-------------------

Meil kõigil on oma sisekõne, vadin, ruminatsioon. Inglane Hailey Morris kannatas selle all tükk aega, aga siis selgus, et ta polegi psühhopaat, kui peas olev hääl käsib teinekord kõrvalolev inimene auto alla lükata või lahtisest aknast alla hüpata. Kui koroona mööda maad ringi uitas, siis hakkas Morris mingi hetk lühivideosid tegema ning sai kiirelt populaarseks, praeguseks on tal Youtubes üle miljoni tellija (eks ta on mujal sotsiaalmeediplatvormides ka). Ma ütleks küll, et montaaž on tal natuke liiga kiire, eriti esmakordsel vaatamisel tuleb ilmselt mitu korda üle vaadata, et kõigest aru saada. A noh, moodsad, tõtlikud ajad.

Kanal ise muide asub siin: https://www.youtube.com/@hayleymorris
Üks stiilinäide ka ta videodest: https://www.youtube.com/shorts/-OcBUlFDABM

Kui nüüd vaatasite, siis on pilt selge, mis Morrist vaevab. Või siis vaevas, kuna praeguseks on ta oma Aju pannud enda jaoks raha teenima, peas vatrav tütarlaps on praeguseks kas just sõbrunenud, aga vähemalt on sellest tüütust tegelasest ka midagi kasu, kuna põhitöö ongi Morrise jaoks nüüd eluliste klippide loomine. Noh ja kui Penguin uuris, et äkki tahad ka raamatu kirjutada, siis võttis autor selle hea meelega vastu. Ning hetk hiljem hakaks peas kerima, et ohappikemillisejamasissemanüüdolensattunud. Noh, teate küll, tavaline värk...

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5413366936

#raamat

Teinekord ründab meid lugemisblokk, kus proovid ühte, proovid teist raamatut - mõni haarab natuke, teine mitte, kolmas tundub peale viiendat lehekülge tüütu. Jamps ju, eriti kui lugemata raamatute hunnikud süüdistavalt igaltpoolt vastu vaatavad.

Vanad sõbrad aitavad siis. Ma ilmselt nägin "Ilma lõputa lugu" filmiseeria esimest filmi kõigepealt, mis tuli välja aastal 1984, äkki mõnes nõuka-aja videokinos naasaalse pealelugemisega? Ega ma filmist suurt midagi mäleta peale suure sõbraliku lendava koera, kelle seljas reisiti. Hiljem millaski raamatut lugedes tuli välja, et kuts on õnnedraakon Falkor. Praegu ülelugedes selgus, et ega ma ei mäletanud raamatust tegelikult ikka suurt midagi, äkki lugesingi enam kui paarkümmend aastat tagasi viimati.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5406100192

#raamat