Aken ehk kõne Mehhikosse...

Noh, et olin nädalavahetusel kõrvuni Ray Bradbury romaanis «Võilillevein» ning kuna ma mingite tekstikohtade kontrollimiseks esimest maakeelset väljaannet kodust leida ei suutnud, siis rahuldusin originaali ja vene tõlgetega.

Jagatu on Ülo Soosteri (1924–1970) tehtud kaanepilt selle romaani esimesele venekeelsele raamatuväljaandele. Selline väikeseformaadiline kõvakaaneline ja ümbrispaberiga, kus lisaks romaanile veel ka kaheksa juttu. Pilt on siis otse kaanelt, ma ümbrispaberit ja tiitlipilti praegu skännida ei viitsinud... ehk kunagi teine kord.

Pisut kummaline, et see raamat ilmus 1967. aastal kirjastuse Mir sarjas «Зарубежная фантастика» (ek välismaa ulme), kuigi nii romaan, kui ka vähemalt pooled jutud pole ulme. Ilmselt siis töötas loogika: Bradbury, järelikult ulme.

Selle pildiga, täpsemalt fragmendiga romaanist, mida pilt illustreerib, on mul suisa isiklik suhe. 17. detsembril 1984, kell 19.00 luges Heino Mandri Vikerraadios mainitud katkendi ette ning see on mul tänaseni meeles. Lugu vanast mehest, kes helistab sõbrale Mehhikosse ja palub sel telefoniga akna juurde minna, aken avada, telefonitoru aknast välja pista, et ta saaks veel kord enne surma kuulda Mehhiko hääli...

#ulme #kirjandus #RayBradbury #ÜloSooster #HeinoMandri #Vikerraadio